Ühel ilusal õhtupoolikul vaatas mu mees mulle otsa ja ütles:”Sa oled väsinud!”. Ma ei osanud seisukohta võtta ja minu esimene reaktsioon oli solvumine. „Mis mõttes sa mulle niimoodi ütled?” porisesin ma ja jätkasin edasi mehele sõnade suhu panemisega. “Sa tahad öelda, et ma olen kole” ja muud sarnased dramaqueen’ilkud väljendid. Minu mees ei saanud mu solvumisest aru. Tema mõte oli, et meie nõudlik kahe-aastame oli mind surmani ära kurnanud ning ta arvas, et ma vajaksin puhkust. Argipäevast ja kahe-aastasest.  Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus on peidus kanaema, kes ei taha perest (väsimusest hoolimata) kaugele minna. Ma ei teagi miks, aga mul tekkis süümekas, et kuidas nüüd siis mina puhkama lähen. Ka sellele oli mu mees mõelnud. Välja valitud spaa asus nii öelda käe-jala juures, kuid samas siiski Tallinnast väljas. Viimsis. Mulle tuli varasemast ajast meelde, kui ma mehele naersin, et kes see loll Viimsisse spaase puhkama läheb, sest see on… noh… nii siinsamas, justkui kodus, et ei teki seda eemale mineku tunnet. Nüüd olin ma selle võimaluse eest tänulik. Nii lähedal, samas nii kaugel. Äärmiselt reipal sammul lähenesin ma Viimsi keskuse asuvale Spa hotel Lavendel’isse. Tunni aja pärast oli mind ootamas Sothyse näohooldus. Viimati käisin ma näohoolduses kaks aastat tagasi, enne lapse sündi ja juba siis mainis kosmeetik, et minu vanuses (35) peaks ikka juba enda jaoks aega leidma. Teoorias olin ma enne lapse sündi ka seda meelt, et enda jaoks peab aega leidma, praktika oli aga kujunenud hoopis teistsuguseks. Ma olin mõtetega juba väikesel minipuhkusel, seepärast tõid mind karmi reaalsusena maa peale tagasi suured prügikonteinerid peaukse ees (muidugi ei olnud see tegelikult päris nii ning tegu oli samas majas asuva poe tagauksega, kuid mulle, kes ma lähenesin spaale nö valest küljest, oli see esmane mulje ning tibake ehmatav.) Spaa-hotell on ehitatud vanasse staadionihoonesse. Olles veidike (retro)arhitektuuri-friik, siis minu jaoks oli see vaid plussiks. Astmed, sikk-sakk lagi, talad, veerandkuu-kujulised aknad. Mulle sümpatiseerivad sellised uute funktsioonidega vanad hooned. Need on looga ja iseloomuga. Hotell on tilluke, 47 toaga. Superior-tube ega sviite siin pole, on vaid standardtoad ning nö peretoad kolme voodiga. Lisavoodeid klassikalises mõttes pole, kuid olemas on lahtikäivad tugitoolvoodid (mulle tuli kohe pubekaaeg meelde kui mul oma toas voodi asemel oli just sarnane tugitool-voodi. Ma ei mäletagi, miks ma sellise nõudmise tookord oma vanematele esitasin. Vist oli popp). Minu tuba oli ruumikas ja olemas oli kõik see, mis ühes korralikus hotellitoas olema peab. Välja arvatud föön, kuid seegi teadlikult, sest vana maja elektrisüsteemid ei kannataks välja kui rohkem kui kolmes toas korraga föönid undaks. Väga oli panustatud voodisse ja televiisorisse, mis oli mu meelest väga hästi läbi mõeldud “raha raiskamise samm”. Mina hindan hotellide juures väga voodi mugavust, samal ajal kui mu mehe jaoks on alati oluline televiisor ja selle suurus. Mina ei pane teinekord telekat toas tähelegi (ka siis kui see on suurem kui tuba ise), mehed aga seevastu… Minu oma jaoks vähemalt on telekas elu. Ka siis kui me seda puhkuse ajal isegi ei vaata, suur telekas toob mehelt alati plusspunktid. Miks? Ärge küsige! Igatahes pakkisin ma oma väsinud lapsevanema kere lahti ja nautisin hotellitoas täielikku rahu ja vaikust. Kas pole veider, et vanemaks (st lapsevanemaks) saades on vaikus kõige ilusam heli? Ilmselt alateadlikult olin ma kodust kaasa haaranud Jaan Tätte raamatu nimega “Vaikuse hääl”. Kui te ei ole seda lugenud, siis siiralt soovitan. Liiga palju ma vedeleda ei saanud, sest mu kõht nõudis enne näohooldust ka süüa. Ma jõudsin nibin-nabin sabast kinni lõunapakkumistel. Valikuks kreeka-salat (mis oleks vajanud tibake kastet) ja seljanka, kõrvale suussulav kohalik leib (vihje:ostke kaasa!). Komplekti hinnaks sain ma natuke üle kolme euro. Ideaalne lõunasöögipaik. Natuke jäi mulle arusaamatuks restorani punane ja must sisekujundus (minu maailmas seostub “lavendel” lillaka-roheka-halli-värvigammaga). Ma olin oma vaimusilmas eeldanud midagi, mis oleks meenutanud Peter Mayle “Elu Provance’is”. Ma ei ole ju ainus, kellele lavendel seostub Provance’iga?  Samas sain ma aru, et restoranis opereerib usbeki restoran “Talleke ja pullike” ning see muutis musta ja punase kombinatsiooni palju arusaadavamaks. Õhtul tellisin ma endale tuppa pulliliha ja fetajuustuga pirukad. Need olid jumalikud! Mul hakkab siiamaani vaid pirukatele mõtlemisest suu vett jooksma. Menüü tundus nii huvitav ja mul on siiralt kahju, et köök tegelikult juba suletud oli kui mu tühi kõht end meelde tuletas. Hüpates restoranist edasi konverentsiruumidele (kaks suurt ruumi, kus pidada nii konverentse, koosolekuid, sünnipäevasid, peiesid), siis ühes neist oli ka must tiibklaver. Väidetavalt olla see varem olnud , kus aegajalt õhtuti noorte muusikute poolt elavat taustamuusikat pakuti. Mul oli kahju, et klaver oli restoranist ära toodud ja elava muusika õhtutele lõpp tehtud. Ma esindan vaid enda isiklikku arvamust ning mingit statistilist tuge mu arvamusel taga pole, kuid minu arvates hindavad kliendid väga elavat muusikat restoranis. Kas ma eksin? Näohoolduses ärkasin ma (vähemalt) kaks korda oma enda norskamise peale. Piinlik küll, kuid samas ilmselt saate te aru kui lõõgastav oli, et keegi tund aega mu väsinud nägu mudis. Ma tunnen, et viimase kahe aasta jooksul olen ma kümme aastat vanemaks jäänud, kuid vähemalt korraks tundsin ma, kuidas kosmeetik mudis mu näo paar aastat värskemaks. Nii mõnusalt ja värskelt (hoolimata vaid neljatunnisest ööunest eelmisel ööl) polnud ma end ammu tundnud. Ma olin tänulik. Ma ei teagi kummale rohkem, kas oma mehele, kes mu väsimust nägi, või kosmeetikule, kes mind beebikoomast korraks üles turgutas.  Lavendel Spa muutub alates kella kuuest “lastevabaks”. Olles kahe-aastase lapse ema, siis te võite ju aimata, et tegelikult lapsed mulle meeldivad, kuid samas ütlen ma käsi südamel, et ma hindan lapsevabu hetki. On hetked lastega ja lasteta.Paradiis, hüüdsin ma endale! Ja paradiis see tõesti oli. Pean ausalt tunnistama, et Lavendel Spa kodulehel ei tundunud spaa-osa mulle kuigi hubane, kuid ma eksisin. Ma eksisin väga. Ma ei armasta veekeskusi, suuri basseine ja muid atraktsioone. Ma tahan vaikust, paari basseini ja sauna ning toole, kus lõõgastuda. See spaa oli täiesti minu teetassike. Võib-olla te arvate, et minus räägib alkohoolik, kuid minu maailmas käib kosutav õlu või muu kihisev jook (prosecco) saunaskäigu juurde. Ja siin oli see võimalus olemas! Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta (uskumatu, et isegi lapsevabal puhkusel vaatan ma asjadele ka emapilguga), kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab  rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide. Mombie ei oleks saanud endale paremat minipuhkust tahta.Muidugi oli mul koju minnes süümekas, et mina olin küll aasta-paar nooremaks tagasi puhanud, kuid mees… Nüüd oleks vist hea naise kord mees spaasse puhkama saata? Aga kuhu? Millised on teie soovitused? Lavendel Spaal soovitan ma silma peal hoida. Neil peaks varsti üsna huvitavaid pakkumisi just väsinud vanematele tulema. Et mu kiidulaul sellele pisikesele spaale usutavam kõlaks, siis ütlen ma, et muidugi oli ka asju, mis mulle nii väga ei meeldinud (dušikardinaid pole ma kunagi armastanud ja Moskva saiake hommikusöögilauas oli kõva), kuid sellest hoolimata olen ma sinna üsna pea tagasi minemas. Seekord koos abikaasaga. Näidake mulle üks Eesti mees, kellele ei avaldaks muljet saun, kus saab ka vihelda!  Kohe kui me lapsehoidja leiame, teen ma uue broneeringu. Hotelliveebi valikust leiate Lavendel spaa paketid SIIT.

* mombie = mom + zombie ehk eesti keeles lihtsalt “väga väsinud vanem”